ÜLESANNE I

Erivajadused - mis need on?


Tänapäeval mõistetakse erivajadusena väga laia spetsiifiliste vajaduste ringi. Erivajaduse puhul tuleks teha muudatusi või kohandusi kooli õppekavas, rühma töökavas või õpikeskkonnas (õppevorm, õpperuumid, õppevahendid, meetodid, suhtluskeel, spetsiaalse ettevalmistusega pedagoogid, vajadusel tugipersonal), et laps saaks oma arengupotensiaalile vastavalt tegutseda. Kui erivajadused ilmnevad enne kooli, nimetatakse neid arengulisteks erivajadusteks, koolieas aga hariduslikeks erivajadusteks. Erivajaduste liigid on tekkepõhjustest ja avaldumise eripärast sõltuvalt järgmised: kuulmispuuded, nägemispuuded, vaimupuuded, emotsionaalsed ja käitumishäired, andekus, kehapuuded, spetsiifilised õpiraskused. (http://hm.ee/index.php?049578 ; http://www.sakuvald.ee/36299)


Erivajadused läbi aegade


Läbi aegade on erivajadusi defineeritud ning nendesse suhtutud väga erinevalt. On leidunud ühiskondi, kus erivajadustega inimesi ehk „teistsuguseid” on välja praagitud, sest nad teevad ühiskonna nõrgaks. Selle välja praakimise alla võime panna näiteks Hitleri Saksamaa, kus neid sõna otseses mõttes hävitati ning samas ka Nõukogude Venemaa, kus saadeti kõik erivajadustega inimesed erikoolidesse ning nende olemasolu vaikiti maha. (Kikkas, 2009)


Puue kui tabu

Puue kui tabu koosneb kahest ajajärgust. Esimene periood neist toimus kriteeriumi „tal on midagi puudu” alusel ning see oli üsna umbkaudne ja ümbritseva ühiskonna vaatenurgast lähtuv. Sellel ajajärgul ei olnud üldjuhul võimalik inimese olukorda muuta ning ta oligi kas „vigane”, „pime”, „hull” või „kurt”.

Väga äärmuslik näide selle ajajärgu kohta on Sparta linnriik, kus puuetega vastsündinud jäeti mägedesse surema, kuna Sparta linnriik, soovis endale üksnes võimekaid ja elujõulisi alamaid.

Teine periood tabu-ajajärgus oli veidi leebem ning toimus kriteeriumi „ta ei saa seda-ja-seda teha” alusel. See tähendab siis seda, et inimene, kes on näiteks halvatud, ei saa joosta, ujuda ja puid raiuda.

Sellise mudeli ühe näitena võib mainida keskaegset külakogukonda, kust pärineb ka eesti vanasõna "iga vald toidab oma sandid ise". See tähendab siis seda, et kogukond hoolitses ka oma nõrgemate liikmete eest, kuigi enamasti ei koheldud neid teistega võrdväärselt. (Kikkas, 2009)


Puue kui tervisehäire

Renessansiperioodist alates ja edasi uusajal muutus valitsevaks arusaam, et puuded on "mehhanismi häired", s.t. puudega inimene on "katki". Positivistliku mõtteviisi võidukäik tõi kaasa ka optimismi "parandamise" võimalikkuse osas, mis tähendab seda, et puue nagu ka haigused ei olnud enam saatusega inimesele alatiseks määratud.

Võrreldes puue kui tabu ajajärguga, on sellel oluline eelis – stigma vähenemine. Puudega inimest ei nähtud enam kui inimest, kellel lasub mingisugune needus või keda on karistatud millegi eest, vaid puudega inimene võrdsustus enam-vähem haige inimesega ning paljud seni rakendatud sanktsioonid kadusid järk-järgult.

Negatiivne sellele ajajärgule on aga see, et puudega inimene pandi passiivse “ravialuse” rolli, mis tähendab seda, et tema eest pidid hoolitsema arstid ning tema asi oli olla sõnakuulelik patsient, kui ta soovis terveks saada. Puuetes hakati nägema midagi, mis vähendas või isegi nullis inimese teovõime - puudega inimene muutus subjektist objektiks. Siit sai alguse meditsiiniline puudekäsitlus ehk nn. puude meditsiiniline mudel (medical model of disability), mis mõjutab suhtumist puuetega inimestesse küllalt tugevasti veel tänagi.

Eraldi väljatoomist ühe väga ebasoodsa ajajärguna väärib siin 19. sajandi teisel poolel alguse saanud ning eriti tugevasti XX sajandi esimestel kümnenditel esilekerkinud eugeenikaliikumine, mis paljudes kohtades surus ka puuetega inimesed koos teiste "ebastandardsetega" kinnistesse asutustesse, "korralike inimeste" silma alt ära. Eugeenika üheks põhiideeks on "ühiskonna tervise" kui terviku parandamine, suunates järglasi andma ja üldse ühiskonnaelus domineerima vaid "parimad esindajad".

Eugeenikud ei läinud enamasti küll välja Sparta mudelini ehk füüsilise hävitamiseni (ehkki natsi-Saksamaa jõudis ka selleni), kuid näiteks puuetega inimeste puhul ei peetud järglaste saamist enamasti mõeldavaks, samuti oli välistatud nende osalemine laiemas ühiskonnaelus. (Kikkas, 2009)


Puue kui ühiskonna probleem


XX sajandi teisel poolel esile kerkinud kodanikuõiguste liikumine muutis ka puuetekäsitlust - puuet hakati vaatama kui ühiskonna võimetust või soovimatust vastata üksikisiku vajadustele. Näiteks liiga kitsas ukseava, kust inimene oma ratastooliga läbi ei mahtunud, oli meditsiinilise arusaama järgi paratamatu takistus - ainus mõeldav lahendus oli inimene ravi tulemusena ratastoolist püsti saada. See tähendab seda, et inimene peab muutuma, mitte aga ühiskond.

Tänaseks on olemas erinevaid puuetekäsitlusi, mis asuvad kahe viimatimainitud mudeli vahepeal. On olemas ka äärmuskäsitlused, näiteks nn ultrasotsiaalne mudel, mis on levinud peamiselt Suurbritannia vasakpoolsetes-feministlikes akadeemilistes ringkondades. Sotsiaalsest mudelist ja radikaalfeminismist lähtudes jõutakse kohati väga huvitavate järeldusteni - näiteks leitakse, et raske liikumispuudega inimene, kes üritab käima õppida, käitub valesti - süüdi on ju ühiskond ja seepärast on karkudega käia üritamine (isegi juhul, kui inimene seda näiteks treeningu mõttes ise soovib) ratastooli kasutamise asemel järeleandmine rõhujate survele.

Eestis kehtib ametliku dokumendina seni veel „Eesti invapoliitika üldkontseptsioon” , mis on arendatud välja ÜRO 1988. aasta "Puuetega inimestele võrdsete võimaluste loomise standardreeglitest". Need dokumendid kujutavad endast üleminekuetappi meditsiiniliselt mudelilt sotsiaalsele - suur osa terminoloogiat kannab endas veel meditsiinilise mudeli laengut, kuid juba nähakse ka puuet kui ühiskonna probleemi. (Kikkas, 2009)


Puue kui eluviis


Tänapäeval leidub üha enam ka neid puuetega inimesi, kes tajuvad oma seisundit neutraalselt, ilma liigse traagikata, kuid nad ka ei idealiseeri seda. Nii nagu on järk-järgult ühiskonda sulandunud prillikandjad või ka vähese juuksekasvuga inimesed, nii toimub see ka paljude puuetega inimestega. Mõnel juhul saab lausa rääkida puuetega inimestest kui eraldi kultuurist oma keele ja tavadega. Sellise kultuurirühma moodustab näiteks üks osa kurtidest inimestest (peamiselt kurdina sündinud inimesed), kes kasutavad suhtlemiseks viipekeelt. Kuna kurdid kasutavad viipekeelt, siis saavad nad suhelda ka võõramaalastega, tajudes neid kui rahvuskaaslasi. Üldjuhul kurdid ei tahagi õppida ära muud keelt peale viipekeele, sest tänu viipekeelele on tekkinud neil oma väike turvaline kogukond ning nad ei soovigi teistega suhelda. (Kikkas, 2009)


Kasutatud materjalid:


· K.Kikkas, 2009. Loeng: Sissejuhatus teemasse: erivajadused läbi aegade.
· http://hm.ee/index.php?049578
· http://www.sakuvald.ee/36299